19. sajandil tegi Eesti õigus läbi väga suure arengu. Baltisakslaste ja eestlaste erinevad õiguskultuurid said sajandi lõpuks sarnase näo ja ühtsed reeglid. Sellele protsessile aitas jõuliselt kaasa Vene õiguse moderniseerumine Lääne eeskujul ning impeeriumi tugevnev sekkumine õigusvaldkonda seadusandluse kaudu.

Alustuseks peaks selgeks tegema, mida üldse tähendab modrenne õigus, nii nagu seda Läänes tuntakse. Esimene vajalik komponent on konstitutsioon, mis asendaks keskaja praktikas levinud valitsemislepinguid (valitseja ja seisuste vahel). Konstitutsiooni kui kõiki ühtviisi kohustava seaduse eesmärk on tagada vabadus eraõiguses. Vabadust teostatakse just eraõiguse kaudu, näiteks lepingute sõlmimise teel (eestlaste õigus talusid päriseks osta). Inimestest saavad kodanikud ja õigussubjektid. Vabadus on universaalne, seisusteülene. Teine modernset õigust iseloomustav tegur on süsteemsus. Eraõigus tuleb ühtlustada kas kodifitseerimise (seadusandlikul teel) või õigusteaduslike käsitluste kaudu. Kolmas oluline element on karistusõigus, mis peab olema riikliku seadusandluse kontrolli all. Kohtuvõim kuulub ainult riigile, selleks et tagada kodanike võrdsus kohtu ees ja seadustel põhinev otsustamine, mis karistaks inimeste käitumist ja mitte tõekspidamisi. Modernset õigusriiki iseloomustab veel võimude lahusus (alles 1866. aastast hakatakse Eestis kohtuvõimu täitevvõimust tasapisi eraldama).

Eesti 19. sajandi õiguses toetuti veel 1710. aasta kapitulatsiooniaktidele, mis on oma olemuselt Vene riigi ja siinsete seisuste vahel sõlmitud valitsemislepingud. Nendega määrati kindlaks meie jaoks kaks olulist punkti: 1) Vene riigil on kõrgeim seadusandlik võim ja õigus seda ükskõik mis ulatuses igas impeeriumi osas kasutada, 2) õigusvaldkonnas jäävad kehtima kõik varasemad privileegid, tavad ja olemasolevad õiguse üleskirjutused. Kokkuvõtlikult tähendas see, et Eesti õiguse arengut jäid piirama vanad seisuslikud kammitsad ning moderniseerumine hakkas sõltuma Vene riigist.

Vana õiguskorra kinnistamisel oli tervele 19. sajandile suur mõju. Tegelikult mingit korda ei olnudki. Kõigis kolmes Läänemere provintsis, linnades ja maakondades oli erinev õiguspraktika. Palju seadusallikaid oli teadmata või varjati neid tahtlikult, rääkimata trükis ilmumisest. Sellise olukorra tekkimisele aitas kindlasti omalt poolt kaasa rootsiaegne Tartu Ülikool, kus kohalikku õigust ei õpetatud. Seega puudus igasugune süsteemsus selles õiguses, mille Vene riik siin kinnistas. Õiguse ühtlustamine piirkonniti või seisuste lõikes oli väga raske ülesanne.

Moderniseerumist takistava tegurina võib nimetada ka vajaliku oskuskaadri puudumist. Kuigi Tartu Ülikool taasavati 1802. aastal ja loodi lausa kolm provintsiaalõiguste professuuri, siis õppetoolide täitmiseks ei leidunud piisavalt professoreid. Isegi kui leiti sobilikud inimesed, siis polnud provintsiaalõiguste kohta ühtegi õpikut ega muud materjali, millele toetuda. Seega tuli neil kogu materjal ise koguda ja läbi töötada. Modernses õiguses võiks eraõigus toimida ka ilma seadusandliku sekkumiseta, nagu Saksamaal. See oleks võimalik toetudes tugevale õigusteadusele, kuid seda 19. sajandi esimesel poolel Tartus ei olnud. Kokkuvõttes oli kujunenud olukord, kus polnud ei teaduslikke käsitlusi ega nendele toetuvat ühtset seadusandlust.

Niisiis sai ainult toetuda kas varasemale õiguspraktikale või otsida eeskuju mujalt, näiteks Rooma õigusest. Mõlemal variandil olid oma toetajad ja vastased. Järgnevalt toon välja neli kõige tähtsamat (et mitte öelda ainsat) 19. sajandi esimese poole kohalikku tegijat õiguse valdkonnas ja võtan kokku nende seisukohad. Christoph Christian Dabelow pidas oluliseks, et õiguspraktikale näitaks teed õigusteooria, mille väljatöötamise eest ta seisis. R.J.L. Samson von Himmelstiern pidas oluliseks kohaliku õiguse kodifitseerimist seadusandlikul teel, toetudes Rooma õigusele, mis andnuks siinsete provintside praktikale raamid. Dabelow arvates aga hukutaks abiõiguse (Rooma õiguse) sissetoomine põhiõiguse (praktika) täielikult, võttes viimase rolli üle. Kolmanda osalisena sekkus diskussiooni Friedrich Georg von Bunge, kellel oli õiguses valitsevale kaosele eriti omapärane lähenemine – säilitada kõik eripärad (mis olidki kaose aluseks) ja lähtuda provintsiaalõiguse koostamisel ainult praktikast. Nimetamist väärib ka esimene kohalik erialaajakiri Jahrbuch für Rechtsgelehrte in Russland (ilmus 1822 ja 1824) oli õiguspoliitiliste ettepanekute foorumiks, kuid selle ilmumisaeg jäi väga lühikeseks. 1830. aastate lõpus astus Tartu Ülikooli professorite ridadesse Carl Otto von Madai. Koos Bungega hakkasid nad välja andma ajakirja Teoreetilis-praktilised Käsitlused Eesti-, Liivi- ja Kuramaal Kehtivast Õigusest. Marju Luts on nimetanud Madai ja Bunge koostöös ja eraldi sündinud monograafiaid, ajakirja ja allikapublikatsioone provintsiaalõigusteaduse ärkamisajaks, sest see oli õigusteaduses esimene viljakas ja pisut eneseteadlikum aeg.

Venemaa jõulisem sekkumine Läänemere provintside õigusesse saab alguse 1945. aastal, kui võeti vastu Läänemere kubermangude provintsiaalõiguse I ja II osa ning nuhtlusseadustik.  Mõlemat sammu võib pidada takistuseks moderniseerumise teel. Uus provintsiaalõigus mingit ümberkorraldust ette ei näinud, vaid kinnistas vana õiguse uuel moel. Aadli juhtpositsioon provintside halduses ja kohtusüsteemis kasvas. Kuigi karistusõiguse riigipoolne ühtlustamine on üks modernse õiguskorra tunnustest, siis nuhtlusseadustikku ei kehtestatud kogu riigi territooriumil. Lisaks jäi õigusemõistmine, mille kaudu karistusõigust rakendama peaks, endiselt rüütelkondade kätte. Kehtima jäid erinevad karistused eri seisustest isikutele, ihunuhtlus ja muud eelmodernsed klauslid. Suurimaks tagasiminekuks arengus modernse õigussüsteemi suunas võib pidada 1864. aastal allkirjastatud provintsiaalõiguse III osa (Balti eraseadus), kuhu olid hoolega sisse kirjutatud kõik seisuslikud eriõigused, mis on vastuolus üldise ja ühetaolise, seisusteülese õigusega. Konservatismil Vene õiguses oli paratamatult negatiivne mõju ka siinsele territooriumile ning üldiste printsiipide väljatöötamise püüdlustele eraõiguses.

1960. aastatel vallandus Eestis suur diskussioon õigusteemadel. Selle ajendiks oli Venemaa plaanitav kohtureform, mis tehti avalikkusele teatavaks 1962. aastal. Esimest korda prooviti protsessiõigusega (mis on kohtukorraldusega tihedalt seotud) tegeleda kolmes Läänemere provintsis ühiselt. Sel eesmärgil kogunes 1864/1865 aastal Tartus kõiki Läänemere kubermange ühendav Keskjustiitskomisjon. Senist eripalgelist protsessiõigust ja sellega kaasnevalt ka kohtukorraldust taheti muuta “seestpoolt”. Lisaks õigusteemalisele arutelule jõuti välja väga põhjalike muudatusettepanekuteni ka halduskorralduses. Impeeriumi unifitseerimispõhimõtete tõttu ei tulnud sellest reformiplaanist midagi välja. Aga muutus kohalikus mõtlemises oli juba aset leidnud. 1866. aastal rajati Tartu Ülikooli õigusteaduskonna juurde oma teaduslik erialaajakiri, mis oli ülikooli väljaandeda tsensuurist vaba. Nii sai õigusteadus autonoomselt toimida. Ajakirjas jätkati protsessiõiguse muutmise arutelu ja sellest kujunes juristkonna foorum.

1889. aastal rakendus Läänemere provintsides Vene 1864. aasta kohtureform. Vahepealse ajaga oli algset reformi palju muudetud, mistõttu võib seda pidada ka iseseisvaks reformiks. Toomas Anepaio on 1889. aasta justiitsreformi nimetanud Eesti esimeseks põhiseaduseks, sest sellega saavutati kolm olulist õigusriigi tunnust ning garanteeriti kodanike põhiõigused. Esiteks muudeti seisuslik ja mitteriiklik kohtukorraldus riiklikuks. Seda võib pidada talupoegade pärisorjusest vabastamise formaalseks lõpuks. Teiseks viidi 1889. aasta seadusega lõpule võimude lahutamise protsess. Alguse oli see muudatus saanud 1866. aasta valla- ja 1877. aasta linnaseadusega, kui omavalitsustes ja linnades eraldati kohtuvõim täitevvõimust. Kolmandaks saavutuseks oli kodanike võrdsustamine kohtu ees. Keisririigi alamad allusid samadele kohtutele ja kohtukuuluvuse määras mitte inimese seisus, vaid süüteo raskus. Kuigi reform polnud täielik (näiteks säilusid vaimulikud kohtud riigi kohtute kõrval; täitevvõim võis võtta üle kohtute funktsiooni kaitseseisukorra puhul jne), oli see suur samm Lääneliku modernse õigusriigi poole. Reformiga kaasnes ka Tartu Ülikooli õigusteaduskonna reorganiseerimine ja kaadrivahetus, mille käigus saabus siia hulk silmapaistvaid välismaal hariduse saanud juriste. Algas Eesti juristkonna välja kujunemine ja õigusemõistmise professionaliseerumine.

Venemaa jaoks oli reformi eesmärk siduda Läänemere provintsid tihedamini impeeriumiga. Keskendudes liialt 19. sajandi lõpu venestamisele, võib jääda tähelepanuta, et Vene riik ise muutus sel perioodil väga palju Lääne eeskujul, mis mõjutas positiivselt ka Läänemere provintse. Siin ei kehtestatud mitte Vene õigust, vaid toimus segunemine varasema kohaliku praktika ja Venemaal interpreteeritud modernse õiguse vahel.

Teksti koostamisel kasutasin kolme artiklit:

1. Anepaio, Toomas 1998. Kahe ilma piiril. Võimalikke murdekohti Eesti õigus­ajaloos ja selle uurimises. – Ajalooline Ajakiri, 3 (102), lk 5-16.

2. Anepaio, Toomas 2006. 1889. aasta justiitsseadused – Eesti peaaegu et esimene põhiseadus. – Vene aeg Eestis. Uurimusi 16. sajandi keskpaigast kuni 20. sajandi alguseni. Eesti Ajalooarhiivi Toimetised: Tartu, lk 83-106.

3.  Luts, Marju 2006. Kui neid kapitulatsioone ees ei oleks …? ehk õiguse moder­niseerumise takistused Vene impeeriumi Läänemere-provintsides 19. sajandil. – Vene aeg Eestis. Uurimusi 16. sajandi keskpaigast kuni 20. sajandi alguseni. Eesti Ajalooarhiivi Toimetised: Tartu, lk 24-82.

Elfriede sündis 1929. aastal Järvamaal, Varangu vallas, Ohvrimäe talus. Perel oli 7 ha heinamaad, 16 ha põllumaad, 5 lehma, 4 siga, kanad, lambad ja 2 hobust. Vanaema ütleb, et mäletab oma ema Lisettet vaid vana ja kortsulisena, süüdistades selles isa Gustavit. Viimane armastas ikka puskarit ajada ja tegi töödki vaid aurude all. Joomisega kaasnes naisepeks ja 13 last, mis oli ilmselgelt liiga palju, et neile kõigile head elu tagada. Paljud lastest surid noorelt. Vanaema mäletab, et ühe venna matuste ajal (22. juuni 1941) kuulis perekond raadiost, et Hitler on Nõukogude Liidule sõja kuulutanud. Suuremad lapsed pidid varakult palju füüsilist tööd rügama, sest ema oli titekarjaga hõivatud. Vanaema käis isaga metsas puid saagimas (vene ajal kehtis metsaraiekohustus ehk puunorm) ja niitis vikatiga heina. Tüdrukuid või sulaseid neil peaaegu polnud (v.a ühel suvel), mistõttu pääsesid nad suhteliselt suurele talule (ja uhketele kangastelgedele) vaatamata kulakuks tegemisest 1949. aasta küüditamise eel. Kangasteljed oli Gustav ostnud ühe rändkaupmehe käest, kes talust talusse igasugu kraami pakkumas käis. Sama kaupmehe pakutud jalgratta jaoks neil aga raha ei jäkunud. Kaks jalgratast perel õnneks oli, nii et vanaema sai koos vennaga 1944. aastal Koerus leeris ära käia. Vanaema oli leeritamise jaoks küll liiga noor, aga asjaga oli kiire, sest kardeti venelase tulekut ja kiriklike kommete keelustamist. Oma isa kiidab vanaema tema halbadele elukommetele vaatamata suure osavuse eest – kõik kapid, lauad, voodid ja lehmanahast pastlad sai kodus ise valmistatud. Kui 1940. aastate lõpul kollektiviseerimine algas, muudeti Ohvrimäe talu kolhoosiks. Lisette ja tema kaks noorimat poega võisid endale jätta vaid väikese osa hoonest, kuhu pidi mahtuma ka ainukene alles jäänud lehm. Ülejäänu võeti ära. Hulluks läksid asjad siis, kui lehmade asemel hakati kolhoosis sigu pidama. Sea hais oli nii väljakannatamatu, et vanaema ema ja vennad pidi kolima kaugemal asuvasse küüditatute tallu.

Võib-olla kõige põnevam on vanaema õe Aliisi (Alice) käekäik. 1941. aasta suvesõja ajal elas Aliis (sünd. 1922) Varangul juba ühe naabrimehega kokku. 30. juuni vene mobilisatsiooni käigus kutsuti mees sõjaväkke. Transport Venemaale pidi toimuma laevadega. Õnnetul kombel lasid sakslased põhja just selle, mille peal Aliisi mees oli. Pärast seda uudist läks Aliis Narva oma tädi ja onu juurde, kus sai haiglas tööd. Sügisel 1941 algas saksa okupatsioon ning haigla läks sõjaväe haldusesse. Elu oli üsna rahulik, kuni 1944. aastal algasid Nõukogude vägede rünnakud Narvale. Suveks oli sakslastele selge (mitte Hitlerile), et rinnet hoida ei õnnestu ja Narva alt taanduti Tannenbergi liinile. Enne kui venelased 26. juulil Narva marssisid, evakueeriti sealt kõik vajaminev, ka haiglapersonal. Aliis kirjutas koju ja ütles, et kui rong läheb Riia kaudu, üritab ta mõnes peatuses maha hüpata ja koju põgeneda. Paraku see plaan läbi ei läinud ja Aliis sattus Saksamaale. Sealses põgenikelaagris kohtus ta Juhaniga, kellega hiljem ka abiellus. Juhuslikult avanes neil kahel võimalus minna Austraaliasse, sest sinna otsiti tol ajal arste. Pikka aega ei teadnud vanaema ja ta pere, mis Aliisist saanud on. Alles pärast Stalini surma 1953. aastal julges Aliis koju kirjutada ja oma asukohast märku anda. Selleks ajaks olid nad Juhaniga Orange’is juba kenasti kohanenud ja lapsegi muretsenud. Praegu on Aliis 86-aastane, tegeleb käsitööga ja sõidab autoga ringi.

1949. aasta augustis tuli Elfriede Koigi külla elama, kaasas ainult voodi, paar lina ja mõned kleidid. Ta sai peavarju võitööstuse pearaamatupidaja juures. Vanaema ikka jutustab, kuidas ta püüdis käituda nii vooruslikult kui võimalik, et teda mitte pahandada. Sellele vaatamata suutis juustumeistrina töötav Johannes aegamisi vanaema poolehoiu võita. Vanaisa oli tol ajal juba 37-aastane. Vanaema ütleb, et ega pärast sõda neid mehi valida ei olnud, Johannes oli aga töökas, mängis suu- ja lõõtspilli ning tegi nalja. Nii nad siis registreerisid oma abielu 1951. aastal külanõukogus (see oli kohustuslik). Kuu aega pärast seda õnnestus neil end Koeru kirikus salaja laulatada. Vanaema ja vanaisa kolisid kolhoosi juhataja endisesse korterisse, kuna too sai endale küüditatute talu Koigi lähedal. Küüditatuid oli sealkandis palju, sest talud olid suured, maa hea ja rikkust palju. Vanaema jutu järgi aitas asjale kaasa ka partorgiks määratud naine, kes kaebas kõigi peale nii palju kui jaksas. Seetõttu viidi märtsis 1949 ära terve hulk inimesi, nende vara aga riigistati. Küüditamisööl aeti ka Johannes üles, et ta näitaks kätte, kust kulakuid leida võib, kuid vanaisa suutis välja keerutada. Mehed võitööstuses olid juba haisu ninna saanud, et midagi kahtlast hakkab varsti toimuma. Vanaema meenutab, et mõni mees peitis end tol ööl viljapeksumasinasse ning pääses. 1974. aastal hakkasid vanaisa ja vanaema maja ehitama ning 1976. aasta jõuludel kolisid sisse. Vahepeal, 1964. aastal oli sündinud ka minu ema, kellele taheti nimeks panna Kleine, sest vanaema ja vanaisa perekonnanimi tähendab saksa keeles “kalju”. Aga lõpuks tuli neil mõistus pähe ja otsustati millegi normaalsema kasuks.

Viimaks peaks veel rääkima vanaisast (sünd. 1913), enne kui ta Koigi võitööstusesse tööle tuli. 1922.-1926. aastani omandas ta kohustusliku 4 klassi haridust ning töötas seejärel erinevates taludes Prandil ja Suurekülas sulasena. Pärast Türi paberivabrikus ja Saaremaal töötamist sai Johannes kõige parema tööotsa peale – Tallinna Riigipanga valvemeeskonda. Seal pidi ta ainult korra nädalas panga ees püssiga valves seisma. Kahjuks sai ta seal olla vaid 5-6 kuud, sest 1941. aasta suvel hakkas sõda. Vanaisa oli siis 28-aastane. Teda ei mobiliseeritud, vaid saadeti lihtsalt kogu panga meeskonnaga Venemaale tööpataljoni. Septembris 1942, kui moodustati 8. Eesti laskurkorpus, suunati vanaisa ka sinna. Esimene lahing oli neil Velikije Luki all 1942/1943 aasta vahetusel. Vanaisa oli tankitõrjerelva sihtur ja abi. Nende rühmas oli 40 meest ja 2 TT-d, seega vanaisa valiti välja kui üks tugevemaid. Vanaisa vend Arno oli samas lahingus kergekuulipildujaga, kuid kahjuks sai surmavalt haavata. Uuesti saadeti korpus rindele alles 1944. aastal, kui alustati Eesti territooriumi vabastamist sakslastest. Vanaisa 27. polk jõudis välja Lääne-Eesti saarteni. Vanaisa võttis osa Kuressaare vabastamisest ning jäi seejärel linna kaitsma. Edasi Sõrve säärde tema ei läinud. Kui Saaremaa lõpuks 24. novembril 1944 oli langenud, suunati Johannes edasi Kuramaale. Seal pääses ta napilt eluga. Ühel ööl sakslased taganesid ja terve tankitõrjerühm ajas neid taga. Sakslasi kästi jälitada hüpetega. Johannes oli esimeses rühmas. Kui tuli käsk: “Esimene rühm – hüpetaga järgi!”, selgus, et nende komandöri polnud hetkel kohal. Siis anti käsk edasi teisele rühmale. Sakslased olid aga vahemaa täpselt välja arvestanud ning niipea, kui 2. rühm õhku sai hüpatud, avas vastane miinipilduritega tule ning praktiliselt kõik mehed said surma. Vanaisal vedas. 1945. aasta märtsis sai aga ka tema lõpuks Kuramaal jalast vigastada. Abi oli kohe käepärast ning ta toimetati Venemaale haiglasse. Seal sai ta mõne kuu pärast teada, et Saksamaa on kapituleerunud. Juba 1946. aastast asus vanaisa Koigis juustumeistrina tööle.

Parima osa oma lapsepõlvest veetsin vanaema juures. Elfriede on ebatavaline inimene ja üks mu suurimaid eeskujusid. Ta on töökas, lahke ning lihtsusele ja labastele naljadele vaatamata äärmiselt väärikas. Loodetavasti on tal jaksu neid lugusid mulle veel mitu korda jutustada.

Naised kangast seavad

Naised kangast seavad
kambri akna all.
Minu mõttekangas
hõljub ligidal.

Oh mu mõttekangas
ilma otsata!
Oh mu mõttekangas
ilma ääreta!

Ükskord oli tema
veripunane,
oli lumivalge,
helesinine.

Punane ja valge,
taevasinine;
südamesse paistsid
tähed, päikene.

Minu mõttekangas
katki kärisend.
Tuhat korda temast
süda värisend.

Tükid tuule kaudu
ümber lendavad.
Kartes, õnne tundes
leian räbalad!

Tytti näitas oma ettekandes WTO-d küllalt negatiivsest küljest. Räägivad ja räägivad juba 2001. aastast alates, aga mingitele tulemustele ei jõua. Raske on nii suure organisatsiooni puhul kiiresti konkreetsete lahendusteni jõuda. Praegu, semptembris, pidid kõnelused jälle aktiivsed olema. Palju palju konkreetsemalt tegutsetakse Euroopa ja Aafrika omavahelisel liinil.

Economic Partnership Agreements ehk EPAs oli Tytti ettekande teine valupunkt. EPAs tähendab majanduskokkuleppeid Euroopa riikide ja Aafrika, Kariibi mere ning Vaikse ookeani riikide vahel (lühidalt African, Caribbean and Pacific= ACP). Kuigi nii Wikipediast kui ka ACP oma koduleheküljelt jääb mulje, et tegu on äärmiselt Aafrika-sõbraliku ettevõtmisega, siis tegelikult pole see nii roosiline. EPAs läbirääkimised on toimunud juba 2002. aastast 80 ACP riigiga. Ükski läbirääkimiste kuuest blokist pole veel arutelusid lõpetanud, kuid seda soovitakse teha järgmise aasta lõpuks (!).

Tytti tõi välja põhilised probleemid EPAs praeguse olemuse juures.

Esiteks on plaanis lokaalselt alandada tariife 80% võrra impordilt, mis viiks ACP ja EU toodangu otsesesse võistlusse. Euroopa ja arenguriikide toodangut ei saa aga kuidagi ühele pulgale seada, sest viimaste kvaliteet jääb konkurentsis selgelt alla ning see tähendaks lokaalsele põllumajandusele väga suurt hoopi, eriti väikefarmeritele.

Teiseks on väga suur probleem ajaga. EPAs rõhutatakse regionaalset integratsiooni, kohalike võimumeeste ulatuslikku sekkumist asjasse demokraatia eesmärgil ning investeerimisreeglite määramist kõneluste lõpuks. Nende iseenesest väga heade eesmärkide täitmiseks annavad nad aga aega vaid 2009 aasta lõpuni? See on liiga lühike ülemineku periood. Tühjalt kohalt regionaalset arengut arendada ning kõikidesse kaubandusprobleemidesse süübida kohalikud poliitikud ei jõua. Neil on liiga vähe policy space’i ehk ruumi ja aega ise asja ajada, kõik tähtajad ning nõudmised on väga jõhkralt peale surutud ilma kohalikke olusid arvestamata. Seda tahtiski Tytti öelda.

Humberto Ossemane Mosambiigist andis kohaliku elaniku ning ka eksperdina hinnangu kogu asjale. Enne põhituumani jõudmist tutvustas ta kiirelt oma riiki. (Palun suhtuda järgnevasse ülima allikakriitikaga, see pärineb siiski ühe tundmatu mehe suust, eksole.) Mosambiigis elab 20 miljonit inimest. Portugalist saavutati sõltumatus 1975. aastal, muutudes kohe sotsialistlikuks riigiks. Ühele huvitavale küsimusele selle kohta, kas mosambiiklased pole pahased portugallaste peale, vastas Humberto, et kuna Portugalis vahetus parempoolne valitsus pahempoolsete vastu, andsid Mosambiigi vasakpoolsed Portugalile andeks, sest ega rahvas pole süüdi koloniseerimises, vaid juhtiv võimueliit. Seega pigem tunti portugallastele kaasa, sest ka nemad pidi sama režiimi all kannatama. Igatahes, 1992. aastast võib kodusõda lõppenuks pidada ja 1994. aastal leidsid aset mitmeparteilised valimised. Võeti suund kapitalismile. Mosambiigi SKP-st 60% moodustavad erinevad abirahad. Euroopa Liit on tähtsuselt teine kaubanduspartner pärast Lõuna-Aafrika Vabariiki. 70% elanikkonnast on sõltuv põllumajandusest. Seejuures tuleb välja üks kõnekas fakt- 36 miljonist hektarist maast on põllumajanduslikult kasutusel vaid 9 miljonit. Selline kokkuvõte eelloost Humberto põhiseiskohtadele.

Mis oli Humberto point? Ta ütles, et abirahad on toredad, aga praeguses olukorras soodustavad need vaid kasvu, aga mitte arengut, kvantiteeti ja mitte kvaliteeti. Tootlikus on väga väga madal ja raha tuleks palju paremini investeerida tehnoloogiasse ja tootlikuse tõstmisesse. Õiglane kaubandus on vajalik, aga on vaja rohkem aega, et tegeleda võimekuse tugevdamise ja probleemi ennetava lahendamisega kohalikul tasandil. EPAs seda aega ei võimalda ning kiirustab kohalikke aafriklasi uue lepinguga tagant, ilma et need oma vajalike reformidega järele jõuaks. Lisaks oli Humberto veendunud, et tariifid tähendavad väikefarmerite tegevusele kindlat lõppu, sest Euroopa kaubad ujutavad turu üle.

Töögrupis tuli välja veel teinegi aspekt probleemist- kohalikel poliitikutel on vale suhtumine, sest eesmärgiks tundub olevat abiraha- kuidas seda rohkem ja rohkem kätte saada. Tegelikult peaks mõtlema kohalikule turule. Aafrika riigid peaksid omavahel rohkem kauplema, oma toodangut üle riigipiiride vedama ja sedasi turgu tugevdama (eeldus välisinvesteeringuteks) ning vähem sõltuvaks muutuma. Aga kaugemale me Aafrika siseturu probleemi tunnistamisest ja esialgsest lahenduse visandist ei jõudnud.

Selle sissekande kokkuvõte avaneb meie töögrupi arutluste tulemusi vaadates. Töögrupi teemaks valisime lõpuks For the Development of the World. Paljudele võib see lause tunduda kui midagi loomulikku, mille nimel hetkel juba tegutsetakse. Meie eesmärk oli näidata, kuidas praegune tegevus selle eesmärgini kuidagi ei vii. EPAs jätab kohalikele poliitikutele liiga vähe policy space’i, et tegelda reformimise ja tootlikkuse arendamise, regionaalse koostöö, demokraatia ja muude teemadega. On tohutu ajaline surve, mis ei lase vanal aegunud mõtteviisil kaduda (abirahade järel jooksmine). Vähe on ownership’i, mida Pariisi deklaratsioonis rõhutatakse kui ühte eeldust edukamaks arengukoostööks. Millest selline kiirustamine siis? Kas Euroopa kardab kaotada Aafrikat? Kas kardetakse konkurentsi Hiinaga, kes on Aafrika mandril üha tugevnev ning kelle „abi“ on mitu korda atraktiivsem kui Euroopa oma (sest nad ehitavad maju ja teid ja muud ning küsivad vastu mitte demokraatlikke reforme, vaid maavarasid)? Meie töögrupi eesmärk oli näidata, et pikemas perspektiivis praegune EPAs kontseptsioon, eriti sellise tempo juures oodatud ülemaailmset (majandus)arengut kaasa ei too, pigem viib see meid võrdsusest kaugemale. Arengumaad peavad kaubanduspoliitika hästi läbi mõtlema, seda ise vedama ja keskenduma kohalikule arengule, mitte abirahadele. Ainult nii võib jõuda meie loosungi teostumiseni ja To the Development of the World. Ma loodan, et vähemalt ei arva enam keegi, kes meid Roostal kuulas või seda sissekannet luges, et arengumaade ja kaubandusega on kõik kõige paremas korras. Ärgem olgem sinisilmsed.

Üldiselt Eesti arengukoostööst

Millest me lähtume? Loomulikult Euroopa Liidu, täpsemini Euroopa Komisjoni poliitikast. Kuna Euroopa Komisjon teeb arenguabi valdkonnas tihedat koostööd ÜRO ja OECD-ga, siis oleme sujuvalt võtnud omaks nende organisatsioonide lähtepunktid. 2015. aastaks on ÜRO seadnud endale eesmärgid 8 põhivaldkonnas ning neist lähtuvad enamjaolt kõik rahvusvahelise arengukoostöö asjaosalised. Toon need MDG-d (Millenium Development Goals) siinkohal ära:

1) Likvideerida täielik vaesus ja nälg. Vähendada aastaks 2015 poole võrra nende inimeste arvu, kelle elatis on väiksem kui 1 USD päevas. Vähendada aastaks 2015 poole võrra nende inimeste arvu, kes on näljas.

2) Saavutada üleilmselt alghariduse kättesaadavus. Tagada, et aastaks 2015 saavad kõik lapsed omandada alghariduse.

3) Edendada sugupoolte võrdõiguslikkust ja luua naistele enam eneseteostusvõimalusi. Tagada, et tüdrukutel oleks aastaks 2015 poistega võrdväärsed kooliskäimise võimalused.

4) Vähendada laste suremust. Vähendada 2015. aastaks 2/3 võrra vastsündinute ja laste suremust.

Parandada emade tervislikku olukorda. Vähendada 2015. aastaks 2/3 võrra nende naiste arvu, kes surevad sünnitusel või selle tagajärjel.

5) Võidelda HIV/AIDS-i, malaaria jt haigustega. Peatada HIV/AIDS-i levik aastaks 2015 ja hakata seda vähendama. Aastaks 2015 tuleb saavutada malaaria jt levinumate haiguste leviku vähenemine.

6) Tagada loodussäästlikum keskkond. Vähendada aastaks 2015 poole võrra nende inimeste arvu, kel ei ole piisavalt ligipääsu puhtale joogiveele. Aastaks 2020 tuleb parandada 100 miljoni kodutu olukorda. Lõpetada loodusressursside mittejätkusuutlik kasutamine.

7) Luua ülemaailmne partnerlusvõrk arengu edendamiseks. Arendada edasi avatud ja mittediskrimineerivat kaubandus- ja finantssüsteemi; arvestada vähemarenenud riikide erivajadustega, võimaldades nende ekspordile vaba ligipääsu turgudele ja kustutades kahepoolsed võlad; võimaldada arenguriikidele juurdepääs kõrgtehnoloogiale ja hädavajalikele mõistliku hinnaga ravimitele; parandada noorte tööhõivet.

OECD arenguabi erikomitee DAC (Development Assistance Committee) tegutseb doonorriikide vahelise koostööfoorumina, teostab järelvalvet ning vastutab arenguabi efektiivsuse eest. OECD sihtriikide nimekiri määratleb täpselt need riigid, kellele abi osutatakse ning koostööd tehakse ning nende seast on Eesti omakorda valinud need neli, kellele meie tähelepanu suunatud on. Kusjuures valitud sihtriigid vaadatakse igal aastal kriitilise pilguga üle.

ÜRO näeb ideaalis ette 0,7% suurust panust RKT-st arengukoostöösse, kuid selleni küündivad hetkel vaid 5 riiki. Eesti panus on 0,08% ning seegi on jõudsalt aastate lõikes kasvanud. 2010. aastaks plaanitakse jõuda 0,1% RKT-st. 2008. aastal on ette nähtud 60 miljonit krooni arenguprojektidele; kõik mis üle jääb, läheb humanitaarabiks (ma loodan, et mu üleskirjutused vastavad tõele). 2004. aastast teeme ka sissemakseid Euroopa Liidu eelarvesse ning seda raha suunab Euroopa Komisjon ise.

Mis on meie eesmärgid kahepoolses (doonorriik ja sihtriik omavahel) arengukoostöös? Järgnevalt loetletud punktid on kirjas ka ”Eesti arengukoostöö põhimõtetes”, millest Eesti riik välispoliitikas lähtub:

1) inimarengu toetamiseks panustada arengumaades hariduse kättesaadavuse suurendamisse ning naiste ja laste olukorra parandamisse

2) rahu ja inimõiguste tagamiseks ning demokraatia arendamiseks toetada arengumaid stabiilsuse kindlustamisel (tsiviilmissioonide ja ÜRO rahuvalve kaudu), demokraatia arendamisel hea valitsemistava juurutamise, kolmanda sektori toetamise ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia rakenduste kaudu ja inimõiguste tagamisel

3) majandusarengu edendamiseks toetada majanduskeskkonna reformimist ja liitumist üleilmse kaubandusvõgustikuga

4) säästliku arengu tagamiseks panustada arengumaade keskkonnakaitselise suutlikkuse kasvu

Arenguabi antkase a) sihtriigi pöördumise või abipalve peale, b) teise doonorriigi koostööettepaneku korral, c) mõne rahvusvahelise organisatsiooni üleskutse peale või d) ministeeriumi, riigiasutuse, KOVi või juriidilise isiku algatuse korral. Olulised arengukoostööprojektide elluviijad on kodanikeühendused, keda koondab Eesti Arengukoostöö Ümarlaud. (TEN sinna ei kuulu, aga perspektiivi on.)

Eestil on kahepoolses arengukoostöös neli priotiteetriiki: Afganistan, Gruusia, Moldova ja Ukraina. (Varem on nende hulka kuulunud ka Bosnia-Hertsogoviina, Venemaa ja Iraak.) Jagan kokkuvõtlikult infot, mis on saadaval ka Välisministeeriumi koduleheküljel.

Välisministeeriumi arengukoostöö eelarvest on 2008. aastal plaanis Gruusiale suunata 6,5 miljonit krooni. Gruusia on meie suurim toetust saav sihtriik. Selle taga on üks sihtriigi valmiskriteeriumitest, mille kohaselt peab valiku tegemisel arvestama, millistes riikides suudaks Eesti pakkuda oma kogemust ulatuslike reformide läbiviimisel. Abi osutatakse vastavalt Eesti arengukoostöö eesmärkidele, välja võib tuua mõned 2008. aasta koostööprojektid: “Eesti EL- ja NATO integratsiooni kogemuse tutvustamine Ukraina, Moldova, Gruusia, Armeenia noortele diplomaatidele, riigiametnikele ja õppejõududele”, “Õppestipendiumid Moldova ja Gruusia noortele diplomaatidele ja riigiametnikele”, Gruusia avalik-õigusliku televisiooni ja raadiokompanii (GTVR) reformi nõustamine, Gruusia opositsiooniliidrite visiit Eestisse jne. Eesti Diplomaatide Kool hakkab silma päris mitme projekti algatajana.

Moldovale on plaanis eraldada rahalisi vahendeid 4,5 miljoni krooni ualtuses. Välisministeeriumile on võimalik esitada kõiki projekte, mis tegelevad haridussektori toetamise, demokraatia edendamise ning keskkonnasäästliku majandusarenguga. Eredamaid projektinäiteid viimastest aastatest on “Eesti maksuhalduri kogemuse tutvustamine Moldova maksuinspektsioonile”, “Eesti-Moldova säästva metsanduse ja keskkonnakvaliteedi alase arengukoostöö kavandamine”, “Koolide arvutiseerimisprojekti “Hüpe” toetamine aastatel 2007-2009″ jne.

Ukraina saab arengukoostöö eesmärgil sel aastal 4,5 miljonit krooni. Projektid jäävad enam-vähem samasuguseks. Ka need on kodukal üleval ja kõigile nähtavad.

Viimaks jääb Afganistan, mis on seniste sihtriikidega võrreldes küllalt kaugel. Ta kuulub meie prioriteetide hulka ühe teise valikukriteeriumi alusel, milleks on abi saava riigi vaesus ja vajadus abistamise järele. Kuigi selliseid riike on teisigi, oleme alates 2006. aastast jäänud kindlaks Afganistanile. Eesti suunab raha meditsiinivaldkonna arengusse, narkovastasesse võitlusesse ja haridusse. Koha peal töötab ka 4 Eesti tsiviilametnikku. Mingil põhjusel pole kodukal infot selle kohta, kui palju raha Afganistanile sel aastal kokku antakse..

Eesti arengukoostöö SWOTi tulemus Roostal

SWOT (strenghts, weaknesses, opportunities, threats) analüüsi abil püüdsime Eesti arengukoostööst paremat ülevaadet saada Marje Luubi eestvedamisel. Pärast tugevuste ja nõrkuste väljatoomist ma enam suurt üles kirjutada ei jaksanud, sest kõik tundus juba niigi selge olevat ja otseselt nendest esimesest kahest rühmast tulenevat. Märgin siis üles selle, mis on Eesti arengukoostöö trumbid ja mis meile ohtu võib kujutada ning millele peaks tulevikus rohkem tähelepanu pöörama.

Eesti ajalooline kogemus on kindlasti üks suuremaid väärtusi. Lähiajalugu on vast kõige väärtuslikum arengukoostöö seisukohalt, sest meil on Nõukogude režiimi ja selle selja taha jätmise kogemus, erinevate reformide kogemus teel muutumaks demokraatlikuks ja edukaks turumajanduslikuks riigiks. Lisaks on meil olemas hiljutine sihtriigi kogemus, kui meile arenguabi osutati. Meid võetakse postsotsialistlikes riikides kui omasid. Lisaks on meil suurte läänedoonorite ees vene keele oskuse trump. Samas võib meie liiga vähene kogemus arengukoostöö valdkonnas olla hoopis miinuseks. Rahvas pole veel kohanenud toimunud muutustega ega jõudnud kiire arenguga sammu pidada, mistõttu on teadlikkus sellest teemast ja toetus raha kulutamisele Eestist väljaspool madal.

Eesti väiksusest on tingitud meie kiirus reageerimisel ja struktuuri lihtsus. Meil on kergem „manööverdada“ ja oleme paindlikud. Ühe tugevusena tõime grupitöös välja ka vaba meedia. Meediat tuleks aga palju paremini ära kasutada, sest kohalikku teadlikkust on tarvis kõvasti tõsta. Ühe võimalusena nägime ka sihtriigi meediakanalitesse jõudmist ja sealse rahva teadlikkuse tõstmist, et koostöö ei jääks ainult valitsuse tasandile.

Eestil on head suhted avaliku sektori ja kolmanda sektori vahel (kuna meil olid Roostal mõlema grupi esindajad kohal, siis ilmselt võib seda väidet uskuda). See koostöö on oluline rohujuure tasandil lähenemiseks sihtriigi probleemidele, eriti juhul, kui valitsus pole piisavalt usaldusväärne või kompetentne, et olukorda muuta. Seejuures on koostöövõime erinevate kodanikeühenduste vahel liiga väike, raske on hoomata laiemat pilti ja projektide kvaliteet võib seetõttu kannatada (kordumised omavahel ja teiste riikide projektidega). Projektide kvaliteeti saaks Marju Kõrtsi (arengukoostöö büroo liige) arvates tõsta siis, kui konkurents oleks suurem, aga hetkel saavad raha enam-vähem kõik, kes seda taotlevad ja ligilähedaseltki arengueesmärkidele kaasa aitavad.

Meie arengukoostöö arengukava on suhteliselt paindlik ja läheb positiivse küljena kirja. Aga ei maksa unustada, et me sõltume ja lähtume suurematest organisatsioonidest ja ühendustest ning Eestile on ette heidetud just meie arengukava lühiajalisust, st aastast 2006 kuni 2010.

Brainstormingu käigus tuli välja veel häid ideid, näiteks, et Eesti pluss on religioosne neutraalsus. Meie suhtes pole mingeid erilisi eelarvamusi või viha. Lisaks pidasime (ilmselt Gruusia näitel) meie trumbiks tugevate poliitiliste eestkõnelejate olemasolu ja ka tugevat poliitilist tahet selle valdkonnaga tegeleda, sest eks see mõjutab tugevalt avalikku arvamust, MTÜ-de ja OÜ-de huvitumist piirkonnast ning ka raha liikumist.

Negatiivsete külgedena toodi veel välja, et Eestil puudub suurem sihtriigi olude uurimise võimekus. Lisaks on ilmselt kogemustepagasi piiratusest tingitud üldise arengukoostööteemalise diskussiooni puudumine ja vähe on endiste või praeguste projektide analüüsi, nii konkreetsel projetki tasandil kui ka laiemalt.

Arenguruumi veel on. Tulevikus võiks kindlasti parandada koordinatsiooni nii meie oma kodanikeühenduste vahel kui ka teiste doonorriikide organisatsioonide vahel. Eesti peaks rohkem fikseerima oma õpikogemust, et ise arenenda. Seda saabki teha läbi analüüsi suurendamise ja kogemuse edasiandmise. Diskussioon peaks olema valitsusväline ja meile meeldiks näha, kui sihtriigis tegutsevad Eesti kodanikeühendused saaksid regulaarselt kokku ja arutaksid, kes mida teeb ning väldiksid niiviisi kattumisi. See on küll iseenesest mõistetav, aga tõime grupitöö käigus välja ka selle aspekti, et tulevikus võiks eriti suurt tähelepanu pöörata koostööle erinevatel tasanditel (poliiline, kultuuriline, majanduslik jne), et olla veelgi efektiivsem. Eesti Arengukoostöö Ümarlaua kaudu võiks tegeleda kodanikeühenduste kaardistamisega ja nende kaudu ka avalikkuse parema teavitamisega arengukoostöö teemal. Tulemas on Euroopa Liidu valimised ja arengukoostöö teema võiks kuuluda meie poliitikute agendasse, et jõuda Eesti rahvani. Elame, näeme.

Aitäh kõigile korraldajatele ja neile hulludele maailmaparandajatele, kes selle nädala meeldejäävaks tegid. Edaspidi kirjutan ka viimasest kahest päevast ja arenguriike puudutava kaubanduse teemal, aga praegu ei viitsi.

Miks me ei taha sõltuda Venemaast? Praegu avaldub põhjus selles, et kellelgi pole mugav Venemaa agressiooni vastu välja astuda, Euroopal energia ja USA-l Iraani pärast. See muudab Lääneriikide retoorika ümmarguseks mulliks, kus avaldatakse halvakspanu, aga suhteid rikkuda ei taheta. Venemaale pole see kunagi mingit mõju avaldanud, sest nemad elavad jõudude tasakaalu printsiibi järgi ning ootavad tegusid, mitte sõnu. Olen kindel, et Venemaa aimas üsna kindlalt ette meie järgmist käiku. Etturit kaitsma ei hakata, kui mõni tähtsam vigur seetõttu ohtu satub. Venemaale on see mäng soodus, sest tema positsioon tugevneb niiehknaa. Venemaa teadis, et Gruusial pole sõjaliselt midagi vastu panna ja võis Lõuna-Osseetiat (ja võib-olla ka Abhaasiat) juba ette enda omaks pidada. Selle käigu põhjus peitub eeldatavasti vajaduses jõudude tasakaalu maailmas hoida ja ka näidata. Nii nagu NATO seisis Kosovo iseseisvuse eest Serbia vastu, nii võib ka Venemaa seista Lõuna-Osseetia või oma kodanike õiguste eest Gruusia vastu, nagu nad väidavad. Ilmselt tehti selliseks käiguks ettevalmistusi juba enne, kui Lääs oma vastast tõsiselt võtma hakkas. Egas muidu poleks Lõuna-Osseetia piirkonnas vaenu õhutatud, Vene passe ja seega ka õigusi massiliselt jagatud (seejuures midagi vastu küsimata). Me ei tea, kas Lõuna-Osseetia ja Gruusia oleks ise sõtta astunud või kasutas Venemaa kohalikke mässulisi lihtsalt ära. Igal juhul ei saanud Lõuna-Osseetia olla Venemaa ainus eesmärk. Muidu oleks ta need alad võtnud ja sinna „rahu valvama“ jäänudki.

Tehtud käiguga kaasnes suurema probleemita ka teine võit- Gruusiale võimalikult palju kahju tekitamine. See on arvatavasti kättemaks demokraatia, läänemeelsuse, NATO- orientatsiooni ja Saakašvili natsionalismi eest. Ikka need samad asjad, mille vastu Venemaa alati võidelnud on. Hävitati infrastruktuuri ja pommitati tsiviilobjekte, ülbelt eeldades, et Lääs ei sekku agressiivselt. „Sõjas juhtub,“ oli nende igati loogiline põhjendus. Vahepeal kõlas ka Venemaa soov Saakašvili kõrvaldada, ilmselge eesmärgiga hoida võimuohje Kaukaasias enda käes. Lavrov olevat seda salajases vestluses Condoleezza Rice’ile öelnud, aga viimane paljastas nurjatu plaani ning seejärel muutis Venemaa oma retoorikat, väites, et Saakašviliga lihtsalt ei tehta enam koostööd. Lääneriigid olid vähemalt suusõnaliselt kõik demokraatliku riigipea poolt ning poleks tema kukutamisele läbi sõrmede vaadanud. Lootus, et äkki õnnestub rahvast Saakašvili vastu keerata ebaõnnestus minu meelest seetõttu, et Venemaa ületas tegeliku kriisikolde (Lõuna-Osseetia) piirid. Rahvas ei saa seega enam presidenti süüdistada liiga agressiivses lähenemises Lõuna-Osseetiale (sest Venemaa kasutas seda vaid ajendiks) ning seisab suurest hirmust KOOS presidendiga Venemaa vastu.

Venemaa käik Gruusia vastu kätkes endas kindlasti ka majanduslikke kaalutlusi. Ma ei mõista Karmo Tüüri, kes ei saa aru, miks on Venemaal vaja midagi, mida neil on niigi nii palju. Kui on võimalik saada rohkem, siis seda ei jäta kasutamata ka kõige suurema rikkuse otsas istuv oligarh. Väljavaated Kaukaasia piirkonna naftaturul on Venemaale nutused, sest neid pole ärisse kaasatud. Pealegi meeldiks Venemaale nööri Euroopa kaela ümber veelgi pingutada, mistõttu ei saa leppida naabrite isetegevusega. Gruusiat läbivad gaasijuhtmed, mis on Euroopa ainus võimalus Ažerbaidžaani ja Türkmenistani naftat ilma Venemaa või Iraani sekkumiseta kätte saada. Heiki Suurkase (EPL, 21.08.08 ) arvates ohustab Gruusia konflikt kõige rohkem just nimetatud kahte riiki, kelle naftakliendid on põhiliselt Läänes, kuid vanad torujuhtmed läbivad Venemaad. Viimased arengud on Venemaale olnud ebasoodsad, sest Ažerbaidzaan katkestas mullu transiidi läbi Novorossiiski sadama ja järgmisel aastal pidi Bakuu-Ceyhani naftajuhe täisvõimsusel tööle hakkama, jättes Venemaa vahetulust ilma. Venemaale on oluline saada juhtmed enda või oma sõprade valdusse või peatada nende töö hoopiski, sest sellisel juhul ei jääks Ažerbaidžaanil ja Türkmenistanil muud üle, kui peaks asju ajama Venemaaga. Ma arvan, et energia seisukohalt pole veel miski selgunud. Kriisi jooksul naftajuhtmetele otsest kahju ei tehtud, küll aga hävitati muid transpordiühendusi, hõivati Gori linn, mida naftajuhe läbib (ja kus sündis Stalin btw) ja blokeeriti Musta mere sadamad, mistõttu Bakuu-Supsa toru hetkel töös ei ole. Teise juhtmega juhtus Venemaast sõltumatu õnnetus Türgis ja see ei tööta samuti. Seega toimib hetkel naftatransiit Bakuust vaid Venemaa kaudu. Seda nad tahtsidki, kuid olles sõlminud vaherahu, ei saa praegune võidukas olukord kaua kesta. Venemaa peab olukorra hoidmiseks mõnda uut vigurit liigutama.

Ei tea, kas nii oligi plaanis või muutus Venemaa siiski pisut ettevaatlikumaks, kui rahu sõlmimise ja vägede väljaviimisega nõustus. Igal juhul läks selle käigu puhul mängu Venemaa suurim relv, mis on vene rahvust alati iseloomustanud- VALETAMINE. Anti üks kuupäev, siis teine ja kolmas… Väed aga ei liigu kuhugi. Olen arvanud, et propagandale alluvad küll vaid tõsiusklikud venelased, kes muid infokanaleid ei kasuta või lihtsalt ei usu. Tegelikult on nende inimeste hulk kolm korda suurem, kes peavad sõja süüdlaseks Gruusiat (vaata siia ja anna oma hääl), kuigi lääne meedia seda seisukohta valdavalt ei toeta. Lisaks tavakodanikele õnnestub venelastel julmalt petta ka diplomaate, kes vene möla muidu ei usu. Aga kuidas sa teed koostööd riigiga, kes lubab midagi ja siis ei tee nii nagu kokku lepitud? Karistada ei saa ja mõistust pähe kasvatada pole viimase sajandi jooksul õnnestunud. Sellise taktika juures võib Venemaa Gruusiasse rahu ja naftajuhtmeid valvama jäädagi.

Hirmunult vaatab Eesti samasuguse musta etturina kõike toimuvat televiisorist. Lääneriigid ei tohiks oma nuppe kaotada. Või kui kaotavad, siis ma loodan, et neil on mängu edasine käik hästi välja mõeldud kuni matini välja. Sest see on ju seesama vana Venemaa, kelle rahvas laulab ikka NSV hümni ning usub suurde ja võimsasse ühendatud Venemaasse. Putin ja Medvedjev jätkavad endist hammas hamba vastu välispoliitikat ja valetavad nii, et ise ilmselt naerust lämbuvad.

Soovitan:

1. Parim artikkel, mis ma olen lugenud kogu kriisi eelloost. Mida tegi Saakašvili ja kuidas Venemaa reageeris.
2. Venemaa välisministri Lavrovi nägemus asjast. Täitsa uskuma võib jääda! Loe ka Dugashvili kommentaari.
3. Torujuhtmetest Telegraphis ja Economistis.

Võib vaidlema jäädagi, kas riigil peaks olema õigus otsustada indiviidi järglaste saamise üle või mitte. Ei saa ju adekvaatselt otsustada, kumb on olulisem, kas indiviidi või kogukonna heaolu. Just sellel, tuntud ka kriteeriumi nime all, põhineb suurem osa Karl Popperi formaadi väitlustest. Põhjus on väga lihtne- mõlemale poolele leiab tugevaid argumente, lõpliku ülekaalu otsustab hoopis väitlejate meisterlikkus. Tänapäeval on indiviidi heaolu jäänud peale ning 20. sajandi alguse steriliseerimisseadustest pole suurt midagi alles. Järgnevalt näitan, miks eugeenika Skandinaavias ja eriti Rootsis paljude aastate jooksul nii normaalne tundus. Kasutasin põhiliselt kahte artiklit JSTORi andmebaasist (pääseb tasuta ligi Tartu Ülikooli raamatukogust): A. Spektorowski ja E. Mizrachi „Eugenics and the Welfare State in Sweden“ ning Alain Drouardi „Concerning Eugenics in Scandinavia“.

Milles on probleem? Sotsiaaldarwinistid kardavad, et inimene ajapikku elimineerib loomuliku evolutsiooni, mis looduses nõrgemad välja praagib. Mida rohkem tehnika areneb ja mida rohkem inimesi on võimalik meditsiini abil elus hoida, seda rohkem „halbu“ geene jääb alles ja kui need halvad geenid edasi kanduvad, siis saab alguse inimkonna degenereerumine ehk allakäik, mandumine, amoraliseerumine, kängumine jne. Et selliseid uusi teooriaid ja bioloogilisi ohte uurida, loodi 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses palju instituute ja seltse üle maailma, Põhjamaadest kõige rohkem Rootsis. Probleemi lahendamiseks otsustati mitmel pool kasutada negatiivset eugeenikat. Eugeenika, mis tegeleb inimkonna genofondi parandamisega, võib olla nii positiivne kui ka negatiivne, soodustades vastavalt kas heade geenide levikut või püüdes halbade geenide levikut takistada. Eugeenika on vahend, mis erinevate valitsuste käes toimib erinevalt. Võrdleme Hitleri Saksamaad ja Rootsit.

Saksamaal eksisteerisid 20. sajandi alguses kõrvuti rassihügieeniga tegelevad teadlased ja rassiantropoloogid, kes ei olnud omavahel just sõbrad. Kui esimesed hoidsid teaduslikku neutraalsust, siis teised eelistasid Gobineau’le tuginedes üht rassi teisele. Natsid võtsid võimule tulles teema käsile ja muutsid sotsiaaldarwinismi 1933. aastal riigi ametliku ideoloogia osaks. Teadus allutati ideoloogiale ja igasugune neutraalsus eugeenikas kadus. Kuigi eugeenika tegeleb kogu inimkonna geenide uurimise ning „parandamisega“, siis saksa teadlastel oli kohustus tegelda vaid aaria rassi geenide säilitamise ja parandamisega, mis viis suurte puhastusteni rahvastikus. Eugeenika natsionaalsotsialistlikul Saksamaal oli vahend rassipuhtuse tagamiseks.

Rootsi sotsiaaldemokraatia, mis 1932. aastast ilma kujundama hakkas, oli Spektorowski ja Mizrachi arvates libedal teel. Kohandatud või reformistlik sotsialism, mis vahetab proletariaadi keskklassi ideoloogia vastu ja universaalsed reformistlikud tõeksmidamised sotsiaalse solidaarsuse vastu ühiskonna produktiivsete liikmete vahel, on ohtlikult lähedal konservatiivsele natsionalismile ja fašismile. Rootsi sotsiaaldemokraadid olid nii mõneski mõttes sarnased „produktiivsetele“ sotsialistidele, kes koondasid kogu oma jõu ühiskonna produktiivseks muutmisele. Nad keskendusid ühiskonna paremikule (normile, tootlikele ja edasiviivatele osadele), tahtes nende jaoks luua heaoluühiskonda, kus kõik inimesed oleksid võrdsed. Nende jaoks oli riigi kohus tagada rahvale heaolu, kasutades social engineering’ut (inglise keeles kõlab see palju paremini) eesmärgiga luua folk-hem ehk rahva kodu. Rahva kodu tähendas paremat elu neile, kes oma elu õigesti elavad. Aga võrdluses Saksamaaga ei otsustatud kogukonda kuulumise või mittekuulumise üle rassilistel kaalutlustel, vaid ühiskondliku produktiivsuse alusel. (See on küll üldine reegel, aga Rootsi polnud üdini rassismist puhas. Varasemad eugeenika uurijad on rõhutanud just zeitgeisti olulisust, üldist rassiideede levikut tol perioodil. Põhjarassi paremad geenid ja rassitunnused olid rootsi pärimuses tavalised. Suur osa kahekümnendate aastate poliitilikutest kasutas eugeenikat rassismi põhjendamiseks.) Riik tahtis kõike planeerida, sealhulgas ka genofondi. Tundub loomulik, et selline suhtumine viis laiaulatusliku sundsteriliseerimiseni.

Mis valitsusel arus oli? Kogu vastutust sotsiaaldemokraatidele panna ei saa, 1941. aasta steriliseerimisseadus võeti vastu juba with the government of national unity. Laissez-faire mõtteviisiga konservatiivid ei pooldanud üldse riigi aktiivset sekkumist, aga nõustusid steriliseerimisega, kui selle hädavajalikkust rahvastiku arenguks suudeti põhjendada. Sotsiaaldemokraatlik lähenemine, eesmärgiga riiklikku heaolu kasvatada ja produktiivsust tõsta, oli parempoolsetele sümpaatne, juhul kui suudeti sotsiaalkulud minimaliseerida- ning just seda oli steriliseerimisega võimalik saavutada. Jõudsime steriliseerimise esimese põhjuseni- majanduslik kokkuhoid, mida pidas kõige olulisemaks ka Ivar, kui ma temaga seda teemat lahkasin.

Sõdadevahelisel ajal, kui eugeenikaga Rootsis tõsisemalt tegelema hakati, vaatas valitsusele vastu mitu probleemi. Esiteks linnastumisest tingitud sotsiaalsed probleemid: väga halvad elamistingimused äärelinnades ja puudulik tervishoid. Teiseks kiire arengutempo tehnoloogias, millega oli vaja sammu pidada ja suurendada rahvastiku kvaliteeti ehk haridustaset, vähendades samal ajal nõrgamõistuslike osakaalu. Valitsevale eliidile meeldis idee sellest, et slummide närused tingimused on tingitud seal elavate inimeste halbadest geenidest- see vabastas nad nii majanduslikust kui ka moraalsest kohustusest neid tingimusi muuta. Steriliseerimine kahandas nõrgamõistuslike ülapidamiseks vajalikke kulusid (viljatud patsiendid võidi kogukonda lahti lasta).

Majanduslikust põhjusest ei saa edasi rääkida, toomata sisse teist põhjust- rahvastiku probleemi. Rootsi sündimus oli 1934. aastal üks maailma madalamaid. Seejuures oli murettekitav ka tendents, et rohkem lapsi said need, kes olid sotsiaalselt halvemal järjel ja vähem need „kõige produktiivsemad“ ühiskonna liikmed. Inglismaa eeskujul kardeti Poor Law efekti, ehk et suurenevad sotsiaalsed kulutused, mis on suunatud vaeste aitamiseks, võiksid nende sündimust veelgi suurendada ja järelikult aja jooksul riigile majanduslikult üha suuremaks koormuseks muutuda (siinkohal muutub eriti loogiliseks sotsiaaldemokraatia ja eugeenika seos). Lisandus veel ka eugeenikal põhinev hirm, et slummi elanike kontrollimatu paljunemine viib Rootsi rahva geenide regressini. Rahvastiku probleemil oli ka migratsiooni külg. Kardeti massilist välismaalaste sissevoolu, sest kui riik teeb väga suuri kulutusi ja püüab tulusid ringi jagades igati võrdsust saavutada, siis ei taheta, et keegi võõras sellest kasu lõikaks. Seetõttu sattusid 1941. aasta seaduse löögi alla ka teistest rassidest inimesed, kes sotsiaalselt adapteeruda ei suutnud, eriti mustlased (siinkohal avaldub Rootsi rassism, nii palju kui seda oli). Rahvastiku olukord vajas planeerimist, haigete või halbade geenide kandjaid koheldi heaoluühiskonnale kohaselt, aga neilt võeti võimalus järglasi saada.

Kuidas kõik aset leidis? Rootsi rahva uuringuid tehti juba 1880. aastatel, 1909. aastal asutati rassihügieeni selts ja 1910. aastal esimene geneetika assotsiatsioon. Rassiuuringuteks loodi 1922. aastal rassibioloogia instituut. Samal aastal esitas Alfred Petrén eelnõu vaimuhaigete steriliseerimiseks rassihügieeni eesmärgil. Nii oleks saanud haiged kinnipidamisasutustest välja kogukonda lasta, sest nad polnud sellele enam ohtlikud. Tol korral oli aga vastupanu seadusele suur, nii moraalne (kardeti idee laienemist eugeenika piiridest väljapoole) kui ka puhtpraktiline, sest seadusandlus oli eugeenika kasutamiseks puudulik ning sundsteriliseerimine poleks läbi läinud. Seadust vastu ei võetud. Spektorowski ja Mizrachi on põhjalikult uurinud parlamentaarseid debatte steriliseerimise osas ja jõudnud järeldusele, et tollel perioodil oli väitlusel rahvusromantiline (loe: rassistlik) hõng juures ja keskenduti Rootsi rahva säilimisele ja kvaliteedile.

Kolmekümnendatel, kui sotsiaaldemokraadid ohjad enda kätte haarasid, muutus ka debati sisu. See, mis enne oli bioloogiline eugeenika, muutus nüüd sotsiaalseks eugeenikaks. See sama Alfred Petrén esitas 1933. aastal uue eelnõu, mis erines varasemast selle poolest, et sisse olid toodud ka sotsiaalsed ja humanitaarsed kaalutlused. Steriliseerimine, millest varem oli räägitud vaid vabatahtlikuse tasemel, muutus 1934. aastal vastu võetud seadusega kohustuslikuks (kuigi esialgu vaid vaimseid haigusi põdevatele inimestele). Steriliseerituks pidid eugeenilistel põhjustel saama raskeid pärilikke haigusi põdevad inimesed ja sotsiaalsetel põhjustel vanemad, kes on psühholoogiliselt või füüsiliselt võimetud lapsi kasvatama. Praktikas satuti steriliseerija juurde rohkem sotsiaalsetel põhjustel (alkoholism, hulkurlus), seda veel eriti pärast teist steriliseerimisseadust 1941. aastal. Tol aastal taheti väga olemasolevat seadust laiendada, sest seal oli palju tobedaid piiranguid. Kõige rohkem sooviti vabaneda nõudest, et vaimselt tervetelt inimestelt peab ikkagi nõusolekut küsima. See limiteeris liialt seda osa ühiskonnast, kelle vastu sotsiaaldemokraatide eugeenika üleüldse suunatud oli- ühiskonna sotsiaalsetele äärealadele jäävad outsiderid. Seega taheti isegi sotsiaaldarwinistlikust taustast vabaneda, et oleks võimalik teha rohkem operatsioone. Kuna slummides elavate inimeste geenide halvemust kunagi tõestada ei suudetud, usuti, et keskkond on sama tähtis kui geenid ning asotsiaalse eluviisiga vanemate lapsed ei saagi normaalseteks kogukonna liikmeteks kasvada. Selliseid lapsi polevat Rootsile vaja. Pärast 1941. aastat võis seega sundsteriliseerida ka humanitaarsetel kaalutlustel ning Rootsi eugeenika kui geeniteadus hakkas tahaplaanile vajuma. Pärast 1941. aasta seadust steriliseerimine hoogustus, kõige rohkem operatsioone tehti pärast Teist maailmasõda, eriti 1949. aastal (üle 2000).

Nagu Ivar arvas, hakkaski steriliseerimispoliitika ära vajuma seoses elustandardi tõusuga (ei tea, kui palju steriliseerimine ise sellele kaasa aitas) ja sellest tingitud sotsiaalsete muutustega viiekümnendatel ja kuuekümnendatel aastatel. Rahvuslik või natsionaalne perspektiiv muutus üha ebaolulisemaks, diskussioon hakkas rohkem keskenduma indiviidi tasandile, mitte enam (right-living) kogukonnale. Läks aga omajagu aega, enne kui paranenud elatustase ja sotsiaalsed muutused rahva teadvusesse jõudsid, sest esimest korda kritiseeriti seadust alles 1967. aastal. Sundsteriliseerimine keelati lõplikult 1975. aastal. Vahemikus 1935 kuni 1975 tehti kokku 62 888 operatsiooni, neist 90% naistele, sest just nemad vastutasid kodu räpasuse või laste hooletusse jätmise eest ning seega polnud nad väärilised uut põlvkonda „samasuguseid“ kasvatama.

Kuidas saab ühiskond, mille esimene prioriteet peaks olema võrdsus, oma nõrgemaid liikmeid lastetuks sundida? Heaoluühiskonna loomise juures tuli hästi arvestada kelle peale raha kulutatakse. Riigist sõltus suur hulk asotsiaalse eluviisiga inimesi, kes olid ebaproduktiivsed rahaneelajad ning keda tegelikult ei peetud üldse kogukonna liikmeteks. Mida siis teha nendega, kes ideaalse ühiskonna pildile kuidagi ei mahu ja kelle lastest ei kasva halvas keskkonnas normaalseid inimesi? Solidaarsusest ei keelatud haigetele ja vaestele heaolust osasaamist, kuid kaugelenägeliku planeerimise tulemusena ei lubatud neil järglasi saada. Nii hoiti kokku raha ning usuti Rootsi ühiskonna produktiivsete liikmete heaolu suurenemisse.

Kui kedagi huvitavad ka teised Skandinaavia riigid, siis tasub nende kohta eraldi uurida, kuigi materjali leiab põhiliselt ikka Rootsi kohta. Mõne sõnaga kommenteerin ka olukorda Taanis ja Soomes.

Taani oli põhjariikidest esimene, kes steriliseerimisseaduse 1929. aastal vastu võttis. See on kummaline, sest Taanis polnud tugevat eugeenikaliikumist või vastavaid institutsioone välja kujunenud. Steriliseerimisvajadus tekkis erinevate survegruppide koosmõjul. Füüsilised antropoloogid tegelesid Taani rahva uurimisega. Kui uskuda A. Drouardi, siis polnud nende eesmärk mitte parandada geenide kvaliteeti, vaid soov võidelda „sotsiaalsete“ haiguste vastu, nagu alkoholism, süüfilis ja tuberkuloos. Ka geneetikud, eesotsas Wilhelm Johannseniga polnud eugeenika pooldajad, sest see polnud nende arvates piisavalt teaduslik. Drouard toob välja paar tugevalt steriliseerimisest huvitatud gruppi. Psühhiaatrite ja vaimuhaiglate eestvedajate kaudu jõudsid eugeenika ideed, pärilikkusteooriad ja sotsiaaldarwinism taanlasteni. Vaimuhaigetega tegelevad institutsioonid olid huvitatud oma patsientide seksuaalsusele muu lahenduse leidmisest kui üksteisest lahutamine. Lisaks lõid steriliseerimise teemal aktiivselt kaasa naised, kes nõudsid seksuaalkuritegude eest kastreerimise sisseviimist. Rahvastiku „hügieeni“ ideed hakkasid küll 20. sajandi alguses Taanis laiemat kõlapinda leidma, aga mingit ühtset seisukohta polnud selles osas väja kujunenud.

Alles 1924. aastast, kui võimule tulid sotsiaaldemokraadid, muutus teema poliitiliseks ja sedagi vaid paari aktivisti tõttu. Valitsuse kõige tugevam pärilikkusteooriate pooldaja oli justiitsminister K.K. Steincke. Tema ja veel mõned eugeenika pooldajad suustid viia asja nii kaugele, et steriliseerimise uurimiseks moodustati vastav komisjon. Jõuti tulemuseni, et kuigi katse inimkonda „parandada“ ei pruugi viia oodatud tulemusteni, võiks steriliseerimist rakendada inimeste puhul, kes on a) paadunud kurjategijad ja vägistajad, b) võimetud oma lapsi kasvatama või kes tõenäoliselt pärandavad oma haiguse lastele. Esialgu pidas komisjon paremaks steriliseerimist viie aasta jooksul katsetada ning ainult kinnistes asutustes viibivate inimeste puhul, kusjuures vaimselt haigete puhul pidi ka patsiendilt nõusoleku saama. Kuigi sotsiaaldemokraadid kaotasid 1926. aasta valimistel Det Radikale Venstre parteile, siis ei muutnud see steriliseerimisseaduse puhul midagi. Valdav enamik parlamendist oli 1929. aasta hääletusel seaduseelnõu poolt.

1934. aasta seadus, mille esitas see sama K.K. Steincke, oli juba laiahaardelisem, hõlmates kõiki vaimselt puudulikke inimesi. Kaotati nõue, et steriliseerida tohib vaid kinnistes asutustes viibivaid inimesi ning patsiendi nõusolekut enam ei küsitud. Seadus ei maininud eugeenikat üldse. Steriliseerimine oli õigustatud, kui oli „oht, et vaimselt puudulikud inimesed saavad lapsi“. Alain Drouardil on õigus, kui ta ütleb, et Taani eugeenika taust pole veel sugugi selge, sest pole arusaadav, kuidas täiesti ettevalmistamata pinnases see seaduse seeme idanema hakkas. Vaid mõnede tuliste pooldajate eestvedamisel sisseviidud steriliseerimisseaduse alusel muudeti vahemikus 1929 kuni 1960 viljatuks ligikaudu 11 000 inimest.

Soomest. 19. sajandi lõpu Soomes, mis kuulus Vene impeeriumi koosseisu, oli suur ja domineeriv rootsikeelne vähemus. Nad pidasid end põhjarassi esindajaiks nagu rootslased ikka ja kartsid oma positsiooni pärast uues Soome riigis pärast 1917. aastat. Soomerootslastest said põhilised eugeenika pooldajad. 1935. aastal vastu võetud sundsteriliseerimisseadus nägi viljatukstegemist ette idiootidele (vaimne vanus alla 6) ja imbetsillidele (vaimne vanus 6-14) ja hulludele (k.a. skisofreenikud). Seadus hõlmas ka seksuaalkurjategijaid ja paadunud kriminaale. Aastatel 1951-1970 steriliseeriti 56 080 soomlast.

Norras tehti vahemikus 1934-1977 40 000 sterilisatsiooni.

Soovitan:

1. „Eugenics and the Welfare State“ by Gunnar Broberg and Nils Roll-Hansen (review).

2. „Tüütu mees“ ehk „Den Brysomme Mannen“ by Jens Lien. Film näitab Norra heaoluühiskonda teises võtmes, kui väljaspoolt tunduda võib. Käisin kunagi Sõpruses vaatamas ja oli päris hea, selline naljakas, aga pointiga.

3. Jan Guillou teos „Kurjus“, kooliajal meeldis väga niisama, nüüd aga tulid meelde ka sinna sisse peidetud etteheited Põhjarassi ülistamisele Rootsi koolides.

4. Daniel Keyesi „Lilled Algernonile“. Lühike lugu suuremast samanimelisest kogumikust, mida soovitas mulle Kalev, teadmatuses sellest, kui hästi see novell selle teemaga sobib. Seda soovitan kirjanduse huvilistele, kes tahavad eugeenika olemuse ja selle vajaduse üle sügavamalt mõelda.